Lihtsad luuletused

Peatuses on rahvas ootel üsna rahulikult, aega on. Veel ei kosta erutatud noote, sõna pole võtnud bariton. Mõnel noorel jalas toss, mõnel klapis röögib muss, keha katab Hugo Boss. Pensionär kui kubujuss, taskupõhjas ainult kross, mitte kurta, olla kuss. Otsa saanud pabeross. Varsti saabub vingerbuss.

Pärast sooja vihma astub poris jalg. Paju otsas pehmelt puhkeb õide tibu. Armunute pihta saadab noole vibu. Kevadest ja tuulest õhetab Su palg.

Terve tuba haigutusi maha surub. On iga mööduv minut liiga pikk. Mõtted karglevad kui kängurud. Toolil uinub priske tagumik.

Kõnnnib lossis kuninganna ühest saalist teise, mõtteis mure mure, mis ei rahu talle anna, hilisöölgi und ei tule. Kuninganna suures lossis ühest saalist teise tatsab, tal naeratus on ununenud, mossis muidu kena nägu krooni all. Pehmed sussid tühjas koridoris, ühtki häält ei levi läbi usterivi. Näod tuttavad on roosas marmoris, külmad paksud seinad, jahe kivi. Öösel teenreid pole jalus, nemad ei näe isevalitseja nuttu. Ei keegi tea, et tal on valus, seljataga pole vaikset juttu. Lossis kuninganna ringi liigub, kuu vaid heidab peeglitesse varje. Õues kuninglikke oksi kiigub, pehme sametpadja sisse sumbub karje. Pole kuningannal õiget sihti, kohta kindlasse ta saabuda ei taha. Ringi lossis hulgub tihti, pisaratest raja jätab maha. Pole lossis kuulda laste kilkeid, tunda pole kuninglikke kallistusi. Nurga taga kostab kadedate pilkeid. Puudub huultel abikaasa musi. Läbi tühja lossi kuninganna kõnnib üksi, silmanurgas tilk, kurbi mälestusi kaasas kannab miskit rõõmsat ei näe pilk. Tallis te