Lihtsad luuletused

Mai ei olnud saabunud, ikka kestis veel aprill, maja taga muru serval kasvas tillukene lill, valged õied, õrnad lehed, ümberringi lumevaip, pikapeale sulab ära iga talve laip.

Küll on palju riidetükke, vist on neid siin üle saja, Nõel teeb sõlmesid ja kükke, töötab lapitekitaja.

Oh, elekter, nüüd sa oled nõnda kallis! Kütte peale pole raha enam raisata, minu keha sooja hoiab kampsunis ja sallis, kuuma hingeõhku püüan nina alla paisata. Oh, elekter, nüüd sa maksad palju enam! Praegu pole mõtet lampe panna põlema. Ruumis pimedas ka iga kass on kenam. Käsikaudu ära kustutan kõik tuled ma. Oh, elekter, miks sa enam mind ei salli? Miks sa soovid meie sõprusele lõppu teha? Oma odavuses olid aastaid mulle kallis, sinu abil töötasid mu niiduk ja mu reha, pikki tunde kuumas vees ma vannitasin keha, polnud ööl ja päeval vahet, oli koit või eha.

Värsket rohtu nägid lambad, linnuparved saabusid. Kogunevad noortekambad, peenral tärkab kaabusid.

Tule, võta meilt bensiini, tule, tõmba mööda lonti kütus vedel masina kabiini, ära karda tee remonti. Tee on jook, mis tihti kuum, teisel päeval juba jahe. Täis on nuttu joogiruum, katki tee, see vähelahe.