Lihtsad luuletused

Tuli tuli, säde saabus, kuiva puu peal tema maabus. Hakkas puud ta õgima, rohtu kukkus mugima. Peagi leegid lehvitasid, tulekeeled turtsatasid, kõrgemale küünitasid, ülespoole üritasid. Tuli tuli, pisikene, tillukene poisikene, aga suur tal isu sees, süüa tahtis kõik, mis ees. Muru mööda marssida, turvast mööda tantsida, paberi sees palada, lehe kohal lebada. Siis tuli tuletõrjuja, kargas tule turja ta, tegi tulel tuule alla, veega tule üle kallas.

Nii suur, nii suur, on ilmaruum, nii külm on selle sees. See tühi ruum, nii tohutu, sa ainult väike mees. Nii suur, nii suur, on ilmaruum, nii pime selle sees. Kui kinni suu, jääb rõhutul vaid säde südames. Kõik sureb kord, kõik põrmuks saab, üks pisar valati. On purunenud mõõk me käes, jääb lootus alati. Nii suur, nii suur, on ilmaruum, sel ots on kadunud. Ja väike mees, käed silme ees, on jälle eksinud. Nii suur, nii suur, on ilmaruum, ei paista päikest, kuud. Kuid säde tema südames veel pole kustunud. Kõik sureb kord, kõik tolmuks saab, maas kehad pikali. On purunenud kilp me käes, jääb lootus ikkagi. Nii suur, nii suur, on ilmaruum, ei paista silmapiir, Saab otsa piin, ja lõpeb siin suur klounide turniir. Nii suur, nii suur, on ilmaruum, nii tuhm on lootuskiir, Mis määrati, see täideti, on sulgunud visiir. Kõik sureb kord, kõik üheks saab, näos rängad ajavaod. On katki kiiver meie peas, ei lootus siiski kao.

Mõni koer ei taha konti. Hiiri mõni kass ei söö. Mõnel elevandil lonti hoida väga kurnav töö. Mõni auto mürgist gaasi välja puhuda ei taha. Mõni lill ei roni vaasi, mõni pankur põlgab raha. Rõõmu tordi õgimisest ei saa üldse mõni laps, tema hoopis porganditest suu teeb heaks ja magusaks. Mõni müts ei roni pähe, mõni kinnas käest ei hooli, Mõnes sõnas sassis tähed, mõni loll on ülikoolis.

Lapsed tulid majja külla, tulid maja uurima. Uksed lausa löödi valla, küll tegid silmi suuri nad Nii palju nurki põnevaid, kõik uusi asju teada said. Ja kui kõik uksed katsutud ja trepid ära astutud, siis lapsed läksid majast ära laste taga sulgus värav. Kõik ütlesid "Head aega, Maja!", lehvitasid käega. Üks poiss, kel kiirus juba taga, hüüdis kõval häälel aga "Tere, Maja!", nii et kajas iga koridor seal majas. Aga Err ei olnud veel ta sõber, nii hüüdis kõnniteel poiss hoopis "Telemaja!" nüüd diktor on see Teretaja.