Lihtsad luuletused

Maa, mis liigub ilmaruumis, kosmoses ta tiirleb ringi, suures tühjas vaakuumis, soovis osta uusi kingi. Maa, mis ikka kosmost läbib külmi varbaid liigutas, mõtles: "kus ma kingi nägin?" Jalalt jalale ta kiigutas. Kiirelt tormas kingapoodi vaatas kummikuid ja tosse, uuris viimast kingamoodi, kaalus tenniseid, kalosse. Müüja kurval häälel sõnas: "numbrid meil on liiga väiksed" Kiirelt tuiskav Maa siis tänas, tiiru tegi ümber päikse. Jalad paljad Maal, kinni tema suu, proovib lausa Marssi müksata. Tema taga väike lõbus kuu ringi lidub aga lausa püksata!

Puugid, puugid, puugid, puugid! Sulge uksed! Ette tabad! Siis ei ole ohus nabad, võivad lehvida kõik sabad. Kinni pane aknaluugid! Puugid, puugid, puugid, puugid! Nahka pistavad nad moosi, ära nuusutavad roosi, tühjaks söövad soolatoosi, järgi jäävad puhtad vuugid.

Torman siia, jooksen sinna, kuidas olla, ma ei tea. Mida teha? Kuhu minna? Segi läinud kogu pea. Jääda maale, sõita linna? Kus on halb ja kus on hea? Kas peaks õhu jätma ninna, või nii teeksin suure vea? Näpud kõrva? Täitma rinna? Seisma lausa käte peal? Igas käes on juba kinnas, kõiki ohte teadma pean. Jooksen siia, torman sinna, mis saab homme, ma ei tea.

Linnukestel juba pojad, puus on näha nende pesu. Tiivad vanematel soojad, lendab emu, laulab isu. Korterites mitmeid tubu. Koertel palju rõõmsaid sabu. Herned kadestavad ubu. Keset kõhte paistab nabu. Häkker sätib pahavaru, lilleseadjad ikebanu. Ümber maja kõrgeid taru. Kuked kantseldavad kanu.

  Turskel mehel suured pluusid, väikene on lapse särk. Tädil laiad on retuusid, xxl on nende märk. Rinnad roosad kui arbuusid, ihu varjab kaadervärk, kaetud on hüpotenuusid, pükstes peidus suurusjärk.