Lihtsad luuletused

Ohtralt moosi peale määrid, täna nosimist Sa väärid, otsas jõulud, läbi näärid, teritatud leivakäärid.

Uttu mattunud on terve linn, näha pole kino ega koolimaja. Veel eile läbi pargi lonkisin ja lumme rajasin ma oma raja. Nüüd rada kadunud ja lumi ka, on märjad varbad sulalumevees. Varjud vaid on olijad ja tulijad, läbi ligunenud hüpotees.

Lehmast tehti komm ja piprast kook, kodust valmistati juust. Suitsust saadi vorst ja seinast kell, särk selga õmmeldud on puust. Viin aeti lauast, suvest king, korv kokku pandi suust.

Nädal läbi, lõtv on rihm, täna üldse tööd ei tee me. Soe on päike, märg on vihm, paisub pühapäevalilleseeme.

Talvel toita tasub tihaseid, lume alla mattunud on nende toidubaas. Pingutada kõõluseid ja lihaseid, päevalilleseemneid söögimajja pannes taas. Hanged kui on põlvini või rinnuni, sa oled praegu kummuli või seisad jalgel. Ära rabele, sa lihtsalt oota, kuni kord ära sulab kevadel kõik puder valge. Küll päike hakkab soojendama nina. Kevadpäevil kütab sinilillepuhma ta taas kuumaks, nii et ära sulab tina. Ei siis tarvis ole mütse pähe kuhjata.