Lihtsad luuletused

Keset metsa lagendikul, kuhu vaevu valgust langes, lumevalgel õhtuhakul. Jalad kõndimisest kanged. Ümber kuuse kargles kari oravaid ja päkapikke! Päike loojus, kasvas vari Püüdsin leida tuletikke. Pärast pikka suusasõitu muinasjututegelasi nägin, või sai väsimus must võitu, kuuse kõrval tukastasin. Igatahes on see tants mällu jäänud igaveseks. Muutub pidevalt distants, seen saab päkapikkudeks.

Kõigil täna väga kiire, palju asju tarvis teha, nihutada riigipiire, varjutada taevakeha. Kõik on täna väga vilkad, ringiratast liduvad. Lumehanges rüblik kilkab, tema küll ei pidurda. Täna reede, sellepärast vaja minna ära maale, kaugemale linnakärast, meenutada ideaale.

Hinnad tõusnud läbi lae, iga päev on jälle kallim. Paisub viha, kasvab raev! Kuigi hommikud on hallid, päeva ajal hoopis pime. Elektrivool on läinud ära. Stepsli kõrval istusime, kustunud me silmasära.

Musta-valge kirju panda istus kaunis purjelaevas. Jõudis lõpuks meie randa, siis kui sinivalges taevas polnud üldse pilvepudi, paistis päike, soe ja suur! Rõõmsalt panda maale vudis, õnnelik, et puudus puur, et ei olnud rannas tõkkeid, mille taha peituks bambus. Ega süüdatud seal lõkkeid. Nüüd on karul nõges hambus, juba mugib kibuvitsa, näritud on malts ja ohakas, karu kõhtu kadunud on pitsa. Küll on ahne, ja nii lohakas musta-valge kirju panda suurte purjedega laeval. Vallutas ta me veranda peenrast naerid üles kaevas.

Päike paistis silmaauku, paistis, nagu mölakas, hea, et päike ei teind pauku, see vast oleks kõmakas!

Mul on mitu paari kingi, sokke üsna mitu jalas, mitu mõtet peas käib ringi seitse päeva nädalas.

Võrrand paberil, nii kole ja nii raske, seda lahendada keegi küll ei suuda. Koolilapsel endal pusida ta kallal laske, las ta tõstab ikse, igrekeid ta muudab! Tuul on pikalt sakutanud raagus kaske, vees on kaua tiirutanud barrakuuda, jagatud on rauda, hõbedat ja vaske, koos on soola söödud ära mitu puuda. Ikka võrrand vastuseta, ikka liiga raske.

Sind palavalt ma armastan ja ihkan, nii väga kuumalt, tõesti väga tuliselt. Ning kõike jahedat ma lausa vihkan, mu veri soontes keeb, ta juba muliseb. Sind suudlen ja su süütan põlema, tõuseb sinu ninast kõrge tulekeel. Pikas kallistuses säriseme mõlemad, ei lahti lase, hoian sinust kinni veel. Kokku korjan hommikul ma oma pagasi, nüüd tõesti lähen ära ma, ei enam puhka, vaid ülekäigurajalt vaatan korraks tagasi, et viimast korda näha sinu tulist tuhka.

Maasikad ja vahukoor, verikäkk ning pohlamoos, pipar, paprika ja sool, lilleline suhkrutoos. Mitut sorti juustu, vorsti, leiva peale võid, pasteeti. Marjatarretist saab varsti ja ka punast keedupeeti. Kartul, naeris, kaalikas, porgand, väike, aga hea. Vorsti ümber soolikas, keedetud on kapsapea. Ingver, sinep, äädikas, sepik, leib ja saiapäts, kahvel, nuga, lusikas, lõhnav piparmündinäts. Õunakook ja suitsukala, tirinatäis suppi soolast. Jäätis, lapse maiuspala, tomat, toodud otse Poolast. Morssi, teed ja limonaadi, rohelisi herneid, ube, maitsestatud põrsapraadi. Sült, mis välimuselt jube, aga keele alla viib. Puravikud, riisikad, kanakints ja kanatiib, vahukoor ja maasikad.

Viirus valvab nurga taga, vehib roosa sabaga. Ta ei väsi, ta ei maga, kabet mängib jumalaga. Kui ta laseks silma looja siis saaks pista plehku, aga tema ootab südant sooja, sa ole sõber temaga.

Otsas suvi, sügis läbi, päike varjas oma kiiri, oli külm ja pisut häbi, kivistusid silmapiirid.

Vanast peast komm tundub kole, teda paha närida. Noortel jälle aega pole küsida või pärida. Vanaema tahaks vesta juttu vanast suvest, talvest. See võiks igavesti kesta, otse info varasalvest. Aga helendav ekraan palju magusama moega. Justkui kollane banaan võlub väga tütrepoega.

Valmib kasvuhoones vilju, kasvuhoones töötab kurkla. Platsil autosid on palju, siia rajatud sai parkla. Kui geomeetria pakub pinget siis vast kulub ära nurkla. Puhkus oli päris vinge, Istanbulis, seal on Türkla.

Ei ringi uju Venemaal delfiin, seal hoopis kakerdab delvodka. Pannikooki pole neil, on pliin ja vapile nad kinnitasid kahe peaga kotka. Savannis jookseb rõõmsalt antiloop, Eestis laulev Loop on Uno ikka. Õndsat tulevikku lubab horoskoop, kõik varsti raha saavad, kõik on rikkad! Mõnel tipsil seelik hästi mini on ja joodikul on hoopis minisoolik. Kaob kiirelt poolik, sulgub mikrofon, peast hoiab kinni alkohoolik.

Aina tõuseb tindi hind, üha kallim paber on. Inflatsioonist laulab lind, kopikatest krooksub konn.

Millal saabub õnn me õue? Kunas poeb ta meie põue? Ükskord ometi, ei saa ju ta meid igavesti vältida! Jookseb kasvõi kogemata meile täie hooga sülle. Või siis juhuslikult jälle pargib õnn puust tõukeratta täpselt keset meie hoovi. Muud me sugugi ei soovi.

Kiikus vares kuuriuksel, rannaliival prääksus part. Tormihoog viis peast kõik juuksed, päiksetõus on päeva start.

Nutiseadme rõõmsalt särav silm, tehisintellekti mõistus nutikas, telehvoone nutikaid täis terve ilm, pealt neid kõiki kuulab nutilutikas.

Päris rumal on vist meie õpetaja, muudkui küsib raskeid küsimusi. Igat sorti vastuseid on temal teada vaja, leiab aina uusi värskeid mõistatusi. Laste teadmistele ta ainult toetub ise veel on lõpetanud ülikooli, kus lahendused kõik on ammu üles loetud! Taskus tal on uhke kiitusega tunnistus. Aga näe, ta omaenda kooliajast ei mäleta vist üldse mitte midagi. Miks ta muidu kiusab igat õpilast, õpikust ei oska lugeda vist ridagi.

Kaunis põõsas roosiaias paksult priskeid õisi täis, kõik need õied roosipõõsas paksult putukaid on täis. Mesimumm, kel sumin taga, äsja ühes õies käis, aga nüüd ta häbematult teise õide juba ronib. Üle pea ja iga jala õietolmu paksult täis, täitsa tolmune on mesilase tasku, varrukas ja käis. Kaunis põõsas roosiaias kõrge rauast tara taga, võõras õieni ei ulatu ei keele, ega kõrva, ninaga, roosist kaugele jääb saabas, püksirihm ja soni.

Käbi kukkus kännu taha, kukkus kuuse otsast maha. Enam pole käbi näha, kadunud on käbi keha. Mis seal ikka enam teha? Kõik nüüd käbitu, meil ükstapuha.

Pannil tegin pannikooki, vannis tegin vannijooki. Pannikook sai hea ja magus. kiirelt kõhtu tema kadus. Aga jook, mis kaua kääris, terve vanni ära määris, sellega on asi hull - maitseb nagu seebimull! Seebimullijooki ma joodavaks ei tunnista!

Suur rabarber, kellel üsna hapu maitse terve päeva toriseb ja vannub, kirub muudkui niidukit ja reha. Ei trimmer oska miskit tarka teha, vikatile needuse on peale pannud suur rabarber, kes nii ennast kaitseb.

Vaata, küll on kaunid kingad! Vahi, millised sandaalid! Imestunult vaevu hingad. Peagi sünnivad skandaalid. Kanal, milles sisu vähe näitab saapaid, tosse, kingi. Tooteid määritakse pähe, süda paha, pea käib ringi. Osta ometi, mis vahid! Nii paistab tagant, nõnda eest. Hindu odavaid veel jahid laenuks võetud raha eest.

Kuuri tagant leidsin puuri. Mida puuriga saaks teha? Parandada saaks figuuri, õgvendada oma keha. Teha pisut inventuuri, leida ajast-arust jupid, läbi viia korrektuuri, maha kanda vanad grupid. Puuriga saaks maa seest juuri eemaldada niks ja naks. Võtta välja taimi suuri. Muru muutub kaunimaks. Aeda panna võiks kultuuri, et saaks pikutada vilus. Mõne väikese skulptuuri sulgeda saaks teraspuuri siis vast oleks aias ilus!

Pesin pesu, kuivatasin, triikisin ma linasid ja tekke, olen pesupesemisemasin unes näen ma kortsusid ja plekke.

Kuhu tahab minna rada? Kas tal tarvis külastada mõnda kauget sugulast? Ammu pole näinud neid. Lahkuda siit rannakülast, minna mööda sirgeid teid üle piiri, välismaale, kus on rohkem tööd ja raha, hinnatud on rajatarkus, koduõu jääb seljataha.

Iga täpne sooritus on pikalt valmistatud ette, vormi tipus nüüd atleet, täna, praegu, siin ja just. Hüppab, tõukab, lidub ringi, pea ees kargab vette, igal alal saavutada tahab kullakarva tulemust. Sport on asi tõsine ja nõuab palju ränka tööd. Kaloreid peab lugema, on tähtis, mida sööd, pingutada tuleb püksirihma, venitada vaja vööd. Unustada ära iga viimne lõbu, rõõm ja lust.

Mai ei olnud saabunud, ikka kestis veel aprill, maja taga muru serval kasvas tillukene lill, valged õied, õrnad lehed, ümberringi lumevaip, pikapeale sulab ära iga talve laip.

Küll on palju riidetükke, vist on neid siin üle saja, Nõel teeb sõlmesid ja kükke, töötab lapitekitaja.

Oh, elekter, nüüd sa oled nõnda kallis! Kütte peale pole raha enam raisata, minu keha sooja hoiab kampsunis ja sallis, kuuma hingeõhku püüan nina alla paisata. Oh, elekter, nüüd sa maksad palju enam! Praegu pole mõtet lampe panna põlema. Ruumis pimedas ka iga kass on kenam. Käsikaudu ära kustutan kõik tuled ma. Oh, elekter, miks sa enam mind ei salli? Miks sa soovid meie sõprusele lõppu teha? Oma odavuses olid aastaid mulle kallis, sinu abil töötasid mu niiduk ja mu reha, pikki tunde kuumas vees ma vannitasin keha, polnud ööl ja päeval vahet, oli koit või eha.

Värsket rohtu nägid lambad, linnuparved saabusid. Kogunevad noortekambad, peenral tärkab kaabusid.

Tule, võta meilt bensiini, tule, tõmba mööda lonti kütus vedel masina kabiini, ära karda tee remonti. Tee on jook, mis tihti kuum, teisel päeval juba jahe. Täis on nuttu joogiruum, katki tee, see vähelahe.

Kõrgel, kaugel, mere taga, muinasjutukuningriigis, valges tornis printsess magab, müttab peiu konnatiigis.

Põrisevad masinad, peatuda ei soovi nad. Kihutavad autod võidu! Need, kes lõpetanud sõidu tuttu lähevad garaaži. Neile tehakse massaaži, sügatakse kõhu alt, kuhu kleepunud asfalt.

Reede, hilisõhtu, juba pime, ringi ujuvad hai, räim ja silk. Teised kalad, ei tea nime, silmis näljane neil pilk. Nõnda ohtlikud, et hakkab hirmus, kihvad teravad on kurjas suus. Taamal metsik hobu hirnus. Püsti peas on tõusnud juus.

Kaamel kahe küüruga selga hakkas küürima, seepi peale määrima. Ajas küüru käärima. Õlut täis nüüd terve kaamel, see kõik gaasi välja ajab. Kaamel näost on päris kaame, teda on vist lüpsta vaja.

Kiirelt liigub poogen, puhub uhkelt pasun. Raha meile tooge! Paisub panga kasum.

Kohver käes ja peas tal soni, saabus kaugest välisriigist ilmarändur meie linna. Mõtles: "Kuhupoole minna? Äkki tänna? Või siis sinna?" Tõmbas õhku täis ta rinna... Kui siis äkki, vaatamata ette, porikärbes lendas ninna! Kukkus külaline vette. Nüüd ta väiksest konnatiigist porisedes välja ronib.

Kellel tarvis suuri vaate, see käib ringi vaadipoes. Melomaanil hea on plaate keerutada plaadipoes. Merekaru moodsaid paate paadipoes saab uurida. Muru kaunistuseks naate naadipoes võib juurida. Traadipoest saab uusi traate, traate, mis on püsivad. Kõige paremaid piraate piraadipoest peab küsima.

Purki pandud õunad, ploomid, toas on magusad aroomid. Tuli herilane kööki keset maitsvat õhtusööki. Aga moos, mis kaua kees, nüüd on peidus purgi sees. Purgi lahti teen ma talvel, siis ei ole enam valvel herilane akna taga, hoopis lumehanges magab.

On suitsu täis see suitsumees. Kõik vingune on tema sees, tal suits on taga, suits on ees. Ta suitseb maal ja tossab vees. Ta kärssab uhkeimas palees, kasiinos, teatris, kabarees, verandal, koridoris, ateljees, kõrtsis, ujulas, armees, koolis, trepikojas ja fuajees. Suits väljub tagant, tossab ees, suitsumees käib suitsu sees.

Raamatud, mis lugemata nukralt konutavad kapis. Nad ei kõlba panna patta, süsivesikuid neil napib. Raamatust head pajarooga valmistada väga raske. Kuigi praetud suure hooga ei nad kõlba pista põske. Kaua vajab närimist raamat, millel kaaned ümber. Paha maitsega on vist iga lehekülje number.

Puul on oks ja linnul tiivad, inimesel ainult käsi. Jalad silma piiri poole viivad, neid on kaks, siis nad ei väsi. Tiibadega inimene ringi lendaks, jalgadega puu pea ringi rändaks. Linnud, kellel oksad, oma põue punuks pesa, mitte õue.

Nööril kuivab lina, mis on puhas ja nii valge, tuule käes ta vaikselt hõlma kergitab. Kuumav päike paneb punastama palge. Köögis ema ploome talveks purgitab.

Riiul täis on puude vilju, köögi andeist punnis kast. Oi kui palju seal banaane! Saabunud nad meie maale kaugelt maalt ameerikast, tulnud kõik nad tasahilju. Öösel pimedas said üle piiri, varjus, vältides täiskuukiiri tulid kõik nad salaja... Kollased banaanid piiri ületasid, kobarate kaupa lumel liugu lasid, iga kraav kui mägine Himaalaja. Tulid reas nad, kõverad ja sirged, sinitaevas hõljusid, seal kõrgel kuhu valvekoera nina nuuskima ei jõua. Piirivalvur paati taevasse ei sõua. Nii banaanid - pruun ja valge, mõni must vallutasid meie armsa toidupoe, välja surusid nad porgandi ja peedi, täitsa sassi ajasid dieedi. Kuna kliima ongi juba liiga soe vaja näidata banaanile on ust! Kui vaid pauguks õues külmakraad, siis ei enam laiutaks banaan, algaks köögiviljade paraad. Kohalik kõik söögikraam.

Kosmonaut, kes lendas Kuule kartma ei pea püssikuule. Püsse pole toodud kuule, ühtki pauku seal ei kuule. Kosmonaut saab mõelda muule, punaseks ta värvib huule, sätib sigareti suule. Sünnib suitsupilvest luule. Kiirelt kosmonaut sai Kuule tiirutama panna tuule. Vastust ootab ta uhhuule, õisi kleebib õunapuule.

Kõige kõveramad kõrred, kõige kõbusamad kõhud. Tõhusamad tõesti tõrred. Rõõmsad rõngastatud rõhud. Kähku käivad käpiknukud, kägarduvad kärmelt käised. Märtsis mägral käpalukud, pärituules päevad jäised. Lühiluulet lüpsab lüürik. Tüdruk tüliõuna tüürib. Hülgab hülged hügieenik, küünis kümme küpsist küürib.

Pehme saia sees on rosin. Saia uurib väikemees. Rosinaid on terve tosin, kõik nad peidus saia sees. Kuidas saia sisse said? Kus on nende saiauks? Miks on saias rosinaid? Peidus saias igaks juhuks? Tõsine on poisi mure - äkki rosin lõhki läheb, äkki rosin ära sureb, saia sees, kus õhku vähe. Parem võtta rosin välja, teha rosinale head. Rosinaga pole nalja, teda kiirelt sööma peab.

Maa, mis liigub ilmaruumis, kosmoses ta tiirleb ringi, suures tühjas vaakuumis, soovis osta uusi kingi. Maa, mis ikka kosmost läbib külmi varbaid liigutas, mõtles: "kus ma kingi nägin?" Jalalt jalale ta kiigutas. Kiirelt tormas kingapoodi vaatas kummikuid ja tosse, uuris viimast kingamoodi, kaalus tenniseid, kalosse. Müüja kurval häälel sõnas: "numbrid meil on liiga väiksed" Kiirelt tuiskav Maa siis tänas, tiiru tegi ümber päikse. Jalad paljad Maal, kinni tema suu, proovib lausa Marssi müksata. Tema taga väike lõbus kuu ringi lidub aga lausa püksata!