Lihtsad luuletused

Kiikus vares kuuriuksel, rannaliival prääksus part. Tormihoog viis peast kõik juuksed, päiksetõus on päeva start.

Nutiseadme rõõmsalt särav silm, tehisintellekti mõistus nutikas, telehvoone nutikaid täis terve ilm, pealt neid kõiki kuulab nutilutikas.

Päris rumal on vist meie õpetaja, muudkui küsib raskeid küsimusi. Igat sorti vastuseid on temal teada vaja, leiab aina uusi värskeid mõistatusi. Laste teadmistele ta ainult toetub ise veel on lõpetanud ülikooli, kus lahendused kõik on ammu üles loetud! Taskus tal on uhke kiitusega tunnistus. Aga näe, ta omaenda kooliajast ei mäleta vist üldse mitte midagi. Miks ta muidu kiusab igat õpilast, õpikust ei oska lugeda vist ridagi.

Kaunis põõsas roosiaias paksult priskeid õisi täis, kõik need õied roosipõõsas paksult putukaid on täis. Mesimumm, kel sumin taga, äsja ühes õies käis, aga nüüd ta häbematult teise õide juba ronib. Üle pea ja iga jala õietolmu paksult täis, täitsa tolmune on mesilase tasku, varrukas ja käis. Kaunis põõsas roosiaias kõrge rauast tara taga, võõras õieni ei ulatu ei keele, ega kõrva, ninaga, roosist kaugele jääb saabas, püksirihm ja soni.