Lihtsad luuletused

Otsas suvi, sügis läbi, päike varjas oma kiiri, oli külm ja pisut häbi, kivistusid silmapiirid.

Vanast peast komm tundub kole, teda paha närida. Noortel jälle aega pole küsida või pärida. Vanaema tahaks vesta juttu vanast suvest, talvest. See võiks igavesti kesta, otse info varasalvest. Aga helendav ekraan palju magusama moega. Justkui kollane banaan võlub väga tütrepoega.

Valmib kasvuhoones vilju, kasvuhoones töötab kurkla. Platsil autosid on palju, siia rajatud sai parkla. Kui geomeetria pakub pinget siis vast kulub ära nurkla. Puhkus oli päris vinge, Istanbulis, seal on Türkla.

Ei ringi uju Venemaal delfiin, seal hoopis kakerdab delvodka. Pannikooki pole neil, on pliin ja vapile nad kinnitasid kahe peaga kotka. Savannis jookseb rõõmsalt antiloop, Eestis laulev Loop on Uno ikka. Õndsat tulevikku lubab horoskoop, kõik varsti raha saavad, kõik on rikkad! Mõnel tipsil seelik hästi mini on ja joodikul on hoopis minisoolik. Kaob kiirelt poolik, sulgub mikrofon, peast hoiab kinni alkohoolik.

Aina tõuseb tindi hind, üha kallim paber on. Inflatsioonist laulab lind, kopikatest krooksub konn.

Millal saabub õnn me õue? Kunas poeb ta meie põue? Ükskord ometi, ei saa ju ta meid igavesti vältida! Jookseb kasvõi kogemata meile täie hooga sülle. Või siis juhuslikult jälle pargib õnn puust tõukeratta täpselt keset meie hoovi. Muud me sugugi ei soovi.