Lihtsad luuletused

Riiul täis on puude vilju, köögi andeist punnis kast. Oi kui palju seal banaane! Saabunud nad meie maale kaugelt maalt ameerikast, tulnud kõik nad tasahilju. Öösel pimedas said üle piiri, varjus, vältides täiskuukiiri tulid kõik nad salaja... Kollased banaanid piiri ületasid, kobarate kaupa lumel liugu lasid, iga kraav kui mägine Himaalaja. Tulid reas nad, kõverad ja sirged, sinitaevas hõljusid, seal kõrgel kuhu valvekoera nina nuuskima ei jõua. Piirivalvur paati taevasse ei sõua. Nii banaanid - pruun ja valge, mõni must vallutasid meie armsa toidupoe, välja surusid nad porgandi ja peedi, täitsa sassi ajasid dieedi. Kuna kliima ongi juba liiga soe vaja näidata banaanile on ust! Kui vaid pauguks õues külmakraad, siis ei enam laiutaks banaan, algaks köögiviljade paraad. Kohalik kõik söögikraam.

Kosmonaut, kes lendas Kuule kartma ei pea püssikuule. Püsse pole toodud kuule, ühtki pauku seal ei kuule. Kosmonaut saab mõelda muule, punaseks ta värvib huule, sätib sigareti suule. Sünnib suitsupilvest luule. Kiirelt kosmonaut sai Kuule tiirutama panna tuule. Vastust ootab ta uhhuule, õisi kleebib õunapuule.

Kõige kõveramad kõrred, kõige kõbusamad kõhud. Tõhusamad tõesti tõrred. Rõõmsad rõngastatud rõhud. Kähku käivad käpiknukud, kägarduvad kärmelt käised. Märtsis mägral käpalukud, pärituules päevad jäised. Lühiluulet lüpsab lüürik. Tüdruk tüliõuna tüürib. Hülgab hülged hügieenik, küünis kümme küpsist küürib.

Pehme saia sees on rosin. Saia uurib väikemees. Rosinaid on terve tosin, kõik nad peidus saia sees. Kuidas saia sisse said? Kus on nende saiauks? Miks on saias rosinaid? Peidus saias igaks juhuks? Tõsine on poisi mure - äkki rosin lõhki läheb, äkki rosin ära sureb, saia sees, kus õhku vähe. Parem võtta rosin välja, teha rosinale head. Rosinaga pole nalja, teda kiirelt sööma peab.