Lihtsad luuletused

Kivist maja kivitrepil kukkus kivi südamelt. Veeres astmeist alla, kadus nurga taha. Läks ja laulis, tuiskas üle soodest, rabadest. Kivist maja kõrgel trepil kivi jätsin maha. Klaasist maja läbipaistvas toas, nii seinatus, kõik kaugele on näha, kõik halvem ja ka hea, siin seinad klaasist ja see klaasist katus ei varja tühja hinge ega läbikäiku peas. Rauast majal trellid treitud tugevast metallist. Eemal hoida tuleb neid, kes käivad akna taga, kinni tarvis hoida neid, kes oma kullakallis vangimajas kunagi ei hinga, söö, ei maga.

Ära pane potti pähe! Ära jahu ninna aja! Ära lõika noaga näppu! Ära süüta söögimaja! Pann ei ole lakkumiseks. Suhkur soolaseks ei tee. Suppi kahvliga on paha süüa, liiga vedel see.

Suures lihatööstuses, tsehhis number kaks, sündis väike viiner, pisut priske, mitte paks. Ema oli aga ahjus küpsenud pasteet, vanavanemad kõik vorstid, isa tõsine sardell. Hõikas suures aamis mulksuv mustikakissell: "Tulevikus sellest põnnist kasvab kindlasti atleet!" Väike viiner avas suu ja täiest kõrist kisas. "Tubli poiss, me armas viiner," teda kiitis isa. "Nõnda roosa alles, ja nii väike," kurtis ema. Polnud sportlasekarjääris veendunud veel tema, palju tuleb teha trenni, palju tuleb vaeva näha, lihaseid peab kasvatama viiner üle keha. Viiner asus sporditeele, ise pisikene veel. Ajas suust ta välja keele, roosa kui juveel. Rasket rauast kangi tõstis, tiris sangadega pommi. Kaua tema treening kestis, polnud aega süüa kommi. Tõmbas lõuga, korjas massi, raskusi ta sikutas. Kandis hantleid, vedas, tassis. Üsna harva pikutas. Lõpuks viiner oli tugev, suured tema lihased. Üles tõsta suutis tuvid, harakad ja tihased. Jõudu temal ülearu, rohkem isegi kui vaj

Veest nina välja pistis kalamaim Ta märkas kaldal paari kingi ei liival paistnud inimhingi, kõik kadunud, kui tont või vaim. Siis kukalt kratsis väike kala, "Oh milleks kingi tarvis on?" Tast laisalt mööda ujuv konn, oma pika konnajala laisalt välja sirutas: ja laisalt seletas: "King jala otsa käib, ja kingapaari omaja võib kaldal käia ringi ilma, et liiv satuks konnasilma. "Seal suvesoojas järvevees, mis nii väga mage ja nii märg, targemaks sai väike särg.

Koolimajas lõppenud on tunnid, toiduhõnguta on uhke restoran. Jäänud ainult käsud, keelud, sunnid, kinosaalis pleegib filmitu ekraan. Kogu rõõmu meilt on viinud viirus, spordisaalist puudu higine armee. Üksi istub padrun lasketiirus, ootab vaid, ja pauku ta ei tee. Vanu aegu meenutame maski taga, aegu, kui võis minna päris ligi, meetrit kaht ei olnud ees, ei taga, kõik me terveks jäime ometigi. Tühjal tänaval vaid ulub kõle tuul, vastu akent surutud me näod, suurisilmi vahime kuis kasepuul võõrast pesa tühjendavad käod. Enam me ei laula ühiskooris, ei me tantsi jenkat, kaerajaani. Siin, kus varem rahvas murdu vooris ostes õuna, kartulit, banaani, ei enam liigu inimesi vanu ega noori kõik päevast päeva vahivad ekraani. Ah, küll tahaks naabril' põue pugeda musi anda tal või suruda ta kätt, ilma, et saaks kurjalt kapolt sugeda, ilma, et meist kohe tehtaks pätt. Nõnda igal tunnil, päeval ja ka kuul hirm on tohutu, et viirus surmatoov maabub meie lõual, silmal või ka suul positiivseks s