KURI VIIRUS

Koolimajas lõppenud on tunnid,
toiduhõnguta on uhke restoran.
Jäänud ainult käsud, keelud, sunnid,
kinosaalis pleegib filmitu ekraan.

Kogu rõõmu meilt on viinud viirus,
spordisaalist puudu higine armee.
Üksi istub padrun lasketiirus,
ootab vaid, ja pauku ta ei tee.

Vanu aegu meenutame maski taga,
aegu, kui võis minna päris ligi,
meetrit kaht ei olnud ees, ei taga,
kõik me terveks jäime ometigi.

Tühjal tänaval vaid ulub kõle tuul,
vastu akent surutud me näod,
suurisilmi vahime kuis kasepuul
võõrast pesa tühjendavad käod.

Enam me ei laula ühiskooris,
ei me tantsi jenkat, kaerajaani.
Siin, kus varem rahvas murdu vooris
ostes õuna, kartulit, banaani,
ei enam liigu inimesi vanu ega noori
kõik päevast päeva vahivad ekraani.

Ah, küll tahaks naabril' põue pugeda
musi anda tal või suruda ta kätt,
ilma, et saaks kurjalt kapolt sugeda,
ilma, et meist kohe tehtaks pätt.

Nõnda igal tunnil, päeval ja ka kuul
hirm on tohutu, et viirus surmatoov
maabub meie lõual, silmal või ka suul
positiivseks saab koroonaproov.