Lihtsad luuletused

Mu taldrikud ei ringi lenda. Mu Maa ei ole lapik, ikka kera. Ei rõhu needused mu rinda, ei röövi minu hinge kaamera. Vampiir mu verd ei ime, mu riik ei jälita mind salaja. Mu sodiaagil pole nime ei vaske, rauda, tina vala ma. Mu vits ei leia allikaid, kõik pendlid tuimalt peatunud. Must kass on pesemata vaid, ei nõidu viska lendu luud. Võib tuua mulle Reede õnne  ei ole maagilised ringid, ruudud ei trügi tähendused minu unne mu mütsis tinapaber puudub.

Nurga taga kõnniteel seisab habemega mees, üsna vana, prillid ees, ja see tee, see pole lai. Nurga taga teel ei saa enam keegi liigelda, habeme ja prilliga vana mees on paigal vaid. Nurga taga, mitte kaugel, vanal mehel jaks on raugend, keset huvitavat lauset tema aku tühjaks sai. Nurga taga levist väljas särab lagipea nii paljas, pistik vana mehe seljas ootab lahkeid laadijaid. Möödub üks ja kolm ja kaks ta habe pleegib valgemaks ja aku muutub tühjemaks, ja seiskub süda, kops ja maks. Nii kulub öö ja päev. Viimaks nurga taga kõnniteel enam pole vanameest, kel laadimata aku jäi.

Talvepäeval päike valgust kallab, lumevarje teedelt puhastab. Soojust päike sugugi ei kanna, ei põskedel veel kiired punasta. Talvepäeval tühjad alles liivarannad, veel ei päike prae, ei pruunista. Talvepäeval päike oma rada tallab, lumememmi vaikselt uuristab.

Pudelid ja pitsid, karikad ja kannud,  vikerkaarevärvilised klaasikillud, hobused ja kitsed, pirukad ja pannid,  kõrvadega raamatutes keisri hullud, vasarad ja naelad, kurikad ja kruvid,  mördisegupanged, ämbrid, kellud, seelikud ja püksid, sipukad ja sokid,  kootud talvemütsid, kindad tillud. Miski siin ei maksa liiga palju raha, miski siin ei ole liiga uus. Siin sula ainult kehtib, viska maha kõik pangakaardid mõttetud.

Me tiritõrust teeme tiritammesid ning veeretame murul tireleid. Me tirime end uhkelt kätelseisu. Koos nuusutame õues tirisireleid.