Lihtsad luuletused

Suusad kõik on risti-rästi, kepid läinud pilla-palla. Mõni pikali ja mõni püsti, mõni teiste otsas tallab. Raske püsti seista lumel, lumi on ju liiga libe. Vinniliseks muutub jume, murdub hääl ja kasvab habe.

Kuumal liival kõrge palmi all, varbad ligunemas lõunamere sees. Pole mütsi peas, on puudu sall, paljas nahk vaid sooldub merevees. Õhtul järsku väga pimedaks siin läheb, hääled jubedad on mustas öös. Vales kohas säravad siin tähed, higist tilgub ümbritsev miljöö. Homme taas on päike palav, varju pakub ainult kookospalm. Ära värvitud on siinsed kalad, mälestuseks muutub talv.

Kokku! Lahku! Püsti! Kükki! Harjutusi mitu tükki hommikuti päiksetõusul sunnin ennast tegema. Tööle! Koju! Kooli! Poodi! Palju nänni koju toodi hommikuti päiksetõusul nurka tolmu koguma. Talv ja kevad! Sügis! Suvi! Vana roostetanud kruvi hommikuti päiksetõusul habet hakkab sugema.

Saabus rong ja avas uksed, reisijad karvutud ja veatud, puuduvad neil sootuks juuksed, hõrenenud kiilaspeatus.