Lihtsad luuletused

Igas jalas villane on sokk, kaela ümber triibuline sall, varjab silmi unimütsinokk, vihmavarjunime serva all.

On nii puhvis ja nii roosalt särav kelneri livree kui pakub kaunilt hõbekandikult ta kartulipüreed. Vastu õhtut avab uksed linna uhkeim kabaree. Võltsid naeratused jäädvustanud seinale portreed, neil kortsus nägudele määritud on iidne kreem. Vastu õhtut avab uksed linna kalleim kabaree. Lavalt kostva sametise laulu lõikab läbi politseisireen, kavajuhti tabab oodatult ta igareedene migreen. Vastu õhtut sulgeb uksed linna viimne kabaree. Veel korra mürtsub trumm ja lahkub interpreet, kõik kõrged kontsad, paljad sääred, kaotanud areen. Vastu õhtut vaikusesse kadus uhke kabaree.

Seep teeb nina seebiseks  kui on tarvis nägu pesta.  Nööp teeb särgi nööbiseks,  kikud puhtaks hambapasta.  Pilv teeb taeva pilviseks.  Täpseks muudab kõiki täpp.  Pett teeb piima petiseks.  Lapseks saajal olgu lapp.  Tõuk peab kõiki tõuklema.  Telk toob õue telkima.  Ajab vähk vaid vähkrema.  Kelk meid paneb kelkima.