LEEKIV

Sind palavalt ma armastan ja ihkan,
nii väga kuumalt, tõesti väga tuliselt.
Ning kõike jahedat ma lausa vihkan,
mu veri soontes keeb, ta juba muliseb.

Sind suudlen ja su süütan põlema,
tõuseb sinu ninast kõrge tulekeel.
Pikas kallistuses säriseme mõlemad,
ei lahti lase, hoian sinust kinni veel.

Kokku korjan hommikul ma oma pagasi,
nüüd tõesti lähen ära ma, ei enam puhka,
vaid ülekäigurajalt vaatan korraks tagasi,
et viimast korda näha sinu tulist tuhka.