SÜDAMESÄDE

Nii suur, nii suur, on ilmaruum, nii külm on selle sees.
See tühi ruum, nii tohutu, sa ainult väike mees.
Nii suur, nii suur, on ilmaruum, nii pime selle sees.
Kui kinni suu, jääb rõhutul vaid säde südames.

Kõik sureb kord, kõik põrmuks saab,
üks pisar valati.
On purunenud mõõk me käes,
jääb lootus alati.

Nii suur, nii suur, on ilmaruum, sel ots on kadunud.
Ja väike mees, käed silme ees, on jälle eksinud.
Nii suur, nii suur, on ilmaruum, ei paista päikest, kuud.
Kuid säde tema südames veel pole kustunud.

Kõik sureb kord, kõik tolmuks saab,
maas kehad pikali.
On purunenud kilp me käes,
jääb lootus ikkagi.

Nii suur, nii suur, on ilmaruum, ei paista silmapiir,
Saab otsa piin, ja lõpeb siin suur klounide turniir.
Nii suur, nii suur, on ilmaruum, nii tuhm on lootuskiir,
Mis määrati, see täideti, on sulgunud visiir.

Kõik sureb kord, kõik üheks saab,
näos rängad ajavaod.
On katki kiiver meie peas,
ei lootus siiski kao.