ROJALISTLIK ÖÖ

Kõnnnib lossis kuninganna
ühest saalist teise, mõtteis mure
mure, mis ei rahu talle anna,
hilisöölgi und ei tule.

Kuninganna suures lossis
ühest saalist teise tatsab, tal
naeratus on ununenud, mossis
muidu kena nägu krooni all.

Pehmed sussid tühjas koridoris,
ühtki häält ei levi läbi usterivi.
Näod tuttavad on roosas marmoris,
külmad paksud seinad, jahe kivi.

Öösel teenreid pole jalus,
nemad ei näe isevalitseja nuttu.
Ei keegi tea, et tal on valus,
seljataga pole vaikset juttu.

Lossis kuninganna ringi liigub,
kuu vaid heidab peeglitesse varje.
Õues kuninglikke oksi kiigub,
pehme sametpadja sisse sumbub karje.

Pole kuningannal õiget sihti,
kohta kindlasse ta saabuda ei taha.
Ringi lossis hulgub tihti,
pisaratest raja jätab maha.

Pole lossis kuulda laste kilkeid,
tunda pole kuninglikke kallistusi.
Nurga taga kostab kadedate pilkeid.
Puudub huultel abikaasa musi.

Läbi tühja lossi kuninganna
kõnnib üksi, silmanurgas tilk,
kurbi mälestusi kaasas kannab
miskit rõõmsat ei näe pilk.

Tallis teenijanna kardab kõdi.
Poiss juba teab, see kindel märk,
ei enam kaua plika vastu sõdi,
ta kehalt õlgedele langeb särk.