DETSEMBER JA JAANUAR

Külma ilma lubas meile anda lahkelt ilmajaam.

Talve tulva pole siiski tunda, pori katmas maad. 

Jälle kallab mulle vihma selga tihke udulaam.

Jälle tallan pehmet mullapinda, lumest unistan.

Taas on hommik, aknast vaatan välja

lootuses, et tulnud viimaks maha

lumi, et on lõppenud see paha

sügis, et on valgus katnud kogu palja

maa.

Kurje varje laotab jääle karge kummaline kuu.

Karjeid kõrgel kajakate parves kuulen, lahti suu.

Terve järve uputanud lumme talv nii lõputu.

Järve pervel kerkinud on hanged üle pajupuu.

Taas on hommik, aknast välja vaatan,

lootuses, et sulanud ehk ära

kogu neetud lumi, valge, särav.

Libe jää, mis tahab selja peale saata

mu.